Pere toetusega on lihtsam pööraseid ideid ellu viia
Leoki nimi pole võõras ei motokrossi ega kodumaise kala fännidele. Motokrossiga tegeleb tänaseks neljas ja kala kasvatamisega teine põlvkond Leokeid. Suure pere elust, traditsioonidest ja üksteise toetamise olulisusest rääkisime Lõunakeskuse Leoki kalapoe pidajate Taavi Leoki ja tema elukaaslase Anneliis Aettiku ning motokrossisõitja Tanel Leoki abikaasa Karoliina Leokiga.
Kõik kolm vestlusringis osalejat esindavad Leokite suguvõsa haru, mis on alguse saanud Taavi ja Taneli isast Arvo Leokist. Et lugejal oleks meie jutuajamises ette tulevate nimede rägastikus lihtsam orienteeruda, “joonistame” Leokite lihtsustatud sugupuu.
Vasakult: Karoliina, Tanel, Travis, Taavi, Sebastian ja Anneliis. „Esireas“ kükitab Leon ja Taavi süles on Franz.
Selle alusepanijad olid tuntud sporditegelane Väino Leok ja tema abikaasa Milvi. Nende kolmest pojast – Arvost, Aivarist ja Avost – said edukad motokrossisõitjad, kellest noorim, Avo Leok, jõudis välja maailmaareenile. Ka kolmandast Leokite põlvkonnast sirgus mitu motokrossisõitjat: sellega on tegelenud nii Aivari pojad Aigar ja Martin kui ka Arvo poeg Tanel. Viimane on seni suurim eestlasest motokrossitäht, kel ette näidata kaks juunioride maailmameistritiitlit, kolm etapivõitu MX1 klassis, viies koht sama klassi maailmameistri võistlustelt, kaks Saksamaa meistritiitlit ja lugematul hulgal muid saavutusi. Küllap on Taneli tulemuste ületamise endale eesmärgiks võtnud nüüdseks juba neljas põlvkond Leokitest motokrossisõitjaid – vanavanaisa lemmikalaga tegelevad ka Taneli pojad Sebastian ja Travis ning Aigari poeg Lucas, kel on kõigil juba noorteklassides olulisi saavutusi ette näidata.
KUIDAS KALAD PILTI SOBITUVAD?
Taavi Leok ütleb, et samavõrd suure kirega, kui vanaisa Väino juhendas noori krossisõitjaid, käis ta kodukandi jõgedel ja järvedel kalal. Ta oli pühendunud kalamees, kes andis järeltulijatele peale motokrossipisiku edasi veel teisegi heas mõttes nakkuse – huvi kalastamise vastu. Kõigist tema kolmest pojast on saanud kirglikud kalapüüdjad, kes käivad kalastamisreisidel välismaalgi, ning Arvost ja Avost lausa kalakasvatajad. Nende kasvandused asuvad lähestikku Võrumaal Sõmerpalu kandis kauni Võhandu jõe kallastel − paigas, kus kasvasid üles nii nemad ise kui ka nende lapsed.
Tanel Leok, kes ise möödunud aastal motokrossisõitja karjääri lõpetas, tegeleb nüüd oma kahe vanema poja juhendamisega.
SÕMERPALUST LÕUNAKESKUSESSE
Taavi ja tema elukaaslane Anneliis peavad Tartu Lõunakeskuses Leoki kalapoodi, mis Arvo ja Avo kasvandustest tulevat toodangut müüb. Õigupoolest jõudis oma kaladega Lõunakeskusesse esimesena Taavi isa Arvo, kes müüs huvilistele keskuse ees kioskis omakasvatatud forelli. Kalaäri läks hästi ja varsti, täpsemalt 2013. aastal pakkus Lõunakeskus, et ehitab Leokite soovide järgi keskuse välialale omaette kalapoe. Arvo Leokil oli juba kalapood Võrus, nii et poepidamise kogemus oli varasemast olemas. Tartu poes osutus kalamüük edukaks ja sellest innustatuna avati kauplused ka Tallinnas ja Pärnus.
Mõni aasta tagasi otsustas Arvo Leok aga kalade kasvatamisele pühenduda ja kõik poed, välja arvatud Võrus asuva, Taavile ja Anneliisile üle anda. Erinevalt enamikust teistest suguvõsa meestest Taavile krossipisik külge ei hakanud, küll aga polnud tal pääsu kaladest. “Kui sa oled selle asja sees kasvanud, ei kujutagi end mujalette. Hakkasin juba kooliajal isal kasvanduses abis käima ja kui oli aeg ülikooli minna, teadsin kohe, et lähen kalakasvatust õppima. Veidi aega oli mul oma väike kasvandus Ahjal, aga kui isa ei tahtnud enam poepidamisega tegeleda, võtsime meie Anneliisiga selle hea meelega üle.” Ühiselt võeti vastu ka otsus Tallinna ja Pärnu poed kinni panna, kuna need olid nii populaarseks saanud, et kõikidesse poodidesse lihtsalt ei jätkunud enam kala. Kasvandusi laiendada või teistele tootjatele loota ei tahetud ja nii sulgemisotsus tuligi.
OMAKASVATATUD KALALE SAAB KINDEL OLLA
“Kui me, Leokid, ise kala ei kasvataks, oleks väga raske kalapoodi pidada,” ütleb Anneliis. “Kuna forell on meil nagu teistel toidupoodidel leib ja sai, mis peavad kogu aeg olemas olema, ei saa me riskida sellega, et meil seda ühel hetkel kellegi teise põhjustatud tarneraskuste tõttu pakkuda pole. Me ei taha oma klientidele pettumust valmistada.” “Teiste kalaliikide arvelt saaks sortimenti kõvasti laiendada, aga me oleme jäänud isa kasvandusest tuleva forelli, paalia ja tuura ning onu Avo kasvatatava angersäga peale. Saame isale ja Avole kui oma pere liikmetele täiesti kindlad olla,” lisab Taavi. “Ainus, mida me ise ei kasvata, on Vändra kalafarmist tulev angerjas, aga see on ka kõik.”
Lisaks värskele kalale müüb Leoki kalapood ka mitmeid töödeldud kalatooteid, nagu külmsuitsutatud, marineeritud ja kastmes kala ning suviti populaarset kalašašlõkki. Tootearendusega ettevõttes keegi spetsiaalselt ei tegele. Kui kellelgi tuleb mõni huvitav mõte, proovitakse see lihtsalt järele. Ja kui toode tuleb maitsev, läheb see ka poe sortimenti. “Müüsime pikalt kala karrikastmes, see oli hästi populaarne. Aga siis tuli mul mõte sinna kõrvale ka mingis valges kastmes kala pakkuda. Segasime toiduained kokku ja nüüd müüme valges kastmes kala poole rohkem kui karrimaitselist. Tegemist oli puhta juhusega, tuleb lihtsalt julgeda katsetada,” ütleb Taavi.
VÄRSKUS JA KVALITEET
Taavi lisab, et suurte kettidega võisteldes ei saa nad kampaaniahindadega kaasa minna ja toetuvad sel ajal üksnes kala värskusele ning kvaliteedile. Värske kala jõuab Lõunakeskuse poe letile kolm korda nädalas, vahel ka sagedamini. Üheski tootes Leokid säilitusaineid ei kasuta ja sellepärast imestab mõni klient, et miks Leokite kalamari säilib kõigest seitse päeva. “Kalamarja saab ka külmutada või säilitusainetega müüa, aga meie seda ei tee,” ütleb Taavi. “Kasutame üksnes soola ja mõnedes toodetes ka muid maitseaineid. Kõige pikema säilivusega on marineeritud tooted, need säilivad mitu kuud. Kõik teised maksimaalselt kümme päeva. Sellest värskemat kraami on raske leida,” ütleb kalapoe peremees.
Lisaks värskusele saab kindel olla Sõmerpalust Lõunakeskuse letile jõudvate kalade kvaliteedis. “Isa ja onu kasutavad üksnes kvaliteetset sööta, millele ei ole lisatud antibiootikume ega muud säärast. Kala püüdmine, puhastamine ja pakendamine toimub ainult käsitööna.” Värskelt püütud kala on laual ka pea kõigil Leokite tähtpäevadel. Meeles peetakse nii sünnipäevi kui ka pulma -aastapäevi ja muud, mis tähistamist väärib. “Arvo ja Pireti sünnipäevadel on traditsiooniks süüa kalasuppi,” ütleb Anneliis. “Ükskõik mis, aga kalasupp on laual.” “Ja jõululaual on alati kalamari, mille isa on spetsiaalselt selleks puhuks kõrvale pannud,” lisab Taavi. Leoki kalaga maiustatakse ka kaugemal. Näiteks on seda mitmel aastal pakutud vabariigi presidendi vastuvõttudel 24. veebruaril ja 20. augustil. Ja tänavusel Otepää laskesuusatamise MK-etapil oli Leoki kala nii sõitjate kui ka VIP-külaliste laudadel.
PERELE SAAB ALATI LOOTA
Taavi vend Tanel Leok, kes ise möödunud aastal motokrossisõitja karjääri lõpetas, tegeleb nüüd oma kahe vanema poja juhendamisega. See tähendab ka sagedasi võistlusreise ja koos poistega kodust eemal olemist. Karoliina Leokile teeb asjaolu, et lapsed on leidnud ala, mida nad armastavad, üksnes rõõmu. “Ma oleksin palju kurvem, kui nad tegeleksid millegagi, mis neile ei meeldi või mis neil hästi välja ei tule. Sama tunnen noorema poja Leoni puhul, keda kross ei huvita, aga kellele meeldib ujumine.”
Varem aitas krossipoisse treenida ka vanaisa Arvo, kuid nüüd on temal peamiselt toetajaroll. Sama teevad ka teised pereliikmed. “Muudmoodi ei kujutakski seda ette,” ütleb Taavi Leok. “Minu jaoks on loomulik, et ühe pere liikmed üksteise tegemistele moraalselt ja kui võimalik, siis ka materiaalselt õla alla panevad.” Ja toetus ei puuduta üksnes raha. “Ma pole kunagi kuulnud, et Leokite peres kellegi ideid maha tehakse,” ütleb Karoliina. “Ja igasuguseid plaane sellel perekonnal juba jätkub. Olgu selleks Taneli, Arvo, Taavi ja Taneli õe Liisi või ükskõik kelle ettevõtmised. Pere toetus annab kindlasti kõigile enesekindlust juurde ja sellepärast suudavad kõik peaaegu kõiges, mida nad on ette võtnud, ka edu saavutada. Isegi kui mõnest mõttest asja ei saa, on kõigil võimalus oma ideed ära proovida.”
Taavi ja tema elukaaslane Anneliis peavad Tartu Lõunakeskuses Leoki kalapoodi, mis Arvo ja Avo kasvandustest tulevat toodangut müüb.
Ka rasked ajad ühendavad. Avo Leoki angersägakasvanduses mõni aasta tagasi toimunud tulekahju tõi pea terve suguvõsa taastamistöödele appi. “Kõik, kes vähegi said, käisid abis,” ütleb Anneliis. “Aivaril on näiteks saekaater, tema andis saematerjali, Arvo aitas basseinide ja töömeestega, Taavi käis abiks lammutamas ja Martin keevitamas.” Väino Leoki järeltulijaid on tänaseks nii palju saanud, et mõningane hargnemine on paratamatu ja igapäevaselt kõigiga suhelda ei jõua. “Pisut kahju, et kõigil meie suguvõsa liinidel enam ühist jõulude tähistamise traditsiooni pole, mis kadus ühes vanaisa surmaga,”nendib Taavi.
Koht, kus aga kõigi Leokite suguvõsa liinide esindajad igal aastal kokku saavad, on suviti toimuv Sõmerpalu kross. Seda nii korraldajate, sõitjate kui ka pealtvaatajatena. “Kui mina Taavi kaudu siia perre jõudsin, siis esimene asi, mida ma märkasin, ja mis seda peret ikkagi kõige rohkem ühendab, on see kuulus kirg motokrossi vastu. Taavi ja tema õde Liisi pole küll sellega seotud, aga kui Taneli ja Karoliina poistel või varem Tanelil endal võistlused olid, on alati terve pere kohal olnud. Eelmisel suvel jäi meil ainult paar Eesti meistrivõistluste etappi vahele. Niipalju kui võimalik, käib kogu pere alati ka Lätis Kegumsi maailmameistrivõistluste etappi vaatamas. Ja kui kohale minna ei õnnestu, hoiame võistlustel alati interneti kaudu silma peal.”