Lõunakeskuse meeliköitev rohelus

“Oo, mis te siin plastlillede vahel teete?” küsitakse Lõunakeskuse aednik Maia Noorsalult sageli. Naine on juba harjunud, kui kliendid teda taimede vahel askeldamas nähes rõõmsalt üllatuvad ja teinekord ka pärivad: “Kas need on tõesti päris taimed?” Maia kinnitab, et vaid mõnes üksikus Lõunakeskuse nurgas on plasttaimi kasutatud, kõik ülejäänu on elus ja ehe. Keskuse taimede lopsakus on Maia igapäevase töö vili. 🪴🥰

Sageli haaratakse meie rõõmsameelse aedniku nööbist, et küsida ühe või teise taime hoolduse kohta. Nii valiski Maia välja hulga taimi, mille kohta saad altpoolt lugeda, oleme välja toonud taime eesti- ning ladinakeelse nimetuse.

1. Bugenvillea (Bougainvillea)

 Bugenvillea 

Looduslikult kasvab bugenvillea Lõuna-Ameerikas, kuid on tänaseks levinud üle kogu maailma, rõõmustades meeli nii kodu- kui ka talveaedades. Paljudele põhjamaalastele on see erakordselt erksavärviline ronitaim tuttav ka puhkusereisidelt. 

Bugenvilleale on iseloomulik kiire kasv ja kergelt astlalised võrsed. Kasvamiseks vajab ta valget ja päikeselist, hea õhuvooluga paika ning nõrgalt happelise ja korraliku drenaažiga kasvupinnast. Mõõdukas kastmine ja väetamine tagavad õitsemise. Ekvaatori lähedal kasvades õitseb bugenvillea ka talvel. Taime väikesed valged trompetikujulised õied on „peidus“ erksavärviliste kõrglehtede vahel. Lõunakeskuses õitseb 2009. aastal istutatud bugenvillea veebruarist septembrini.

Muide, taim on oma nime saanud Prantsuse admirali Louis-Antoine De Bougainville’i järgi, kes pälvis 1766. aastal kuningas Louis XV-lt loa purjetada ümber maailma. Taime kirjelduse märkis aga üles mehe reisikaaslane, botaanik Philibert Commerson koos oma abilise Jeanne Baret’ga. Baret’ on teadaolevalt esimene naine, kes sooritas ümbermaailmareisi. Selleks, et pardale pääseda, tuli vapral naisel maskeeruda toapoisiks.

2. Kõrge lehtliilia (Aspidistra elatior)

2.1 Kitsaleheline lehtliilia „Milky Way“ (Aspidistra lurida cv. Milky Way)

 Kitsaleheline lehtliilia „Milky Way“ 

Kõrge lehtliilia kuulub Lõuna-Jaapani igihaljaste mäestikumetsade alustaimestiku kooslusesse. Tumeroheliste, kuni 60 cm kõrguste laiade süstjate lehtede all kasvavad mullapinnale asetuvad õied otse risoomilt. Kuue- kuni kaheksaharulised beežikas-lillakad õied on paarisentimeetrise läbimõõduga. Ladinakeelse nimetuse Aspidistra elatior andis taimele inglasest botaanik John Bellenden Ker 1822. aastal. Nimi moodustus kreekakeelsetest sõnadest aspis, mis tähistas kilpi ja astron, mis omakorda tähte.

Toataimedena kasvavad sordid on vähenõudlikud ja vastupidavad. Eriti kenasti sobib taim hämaramatesse ruumidesse. Ühtviisi hästi sobivad kasvamiseks nii soojad kui ka jahedad olud. Alakastmise korral vajuvad taime iseloomulikult püstised lehed kaardu ja muutuvad kahvaturoheliseks.

Moetaimeks kujunes lehtliilia viktoriaanilikul ajastul ehk 19. sajandi teises pooles. See oli taim, mida kingiti edasi põlvest põlve, emalt tütrele. Rahvapäraselt kutsuti seda kummutililleks ja kingsepapalmiks. Lõunakeskuses kasvab lehtliilia aastast 2009.

3. Pesa-raunjalg (Asplenium nidus)

 Pesa-raunjalg 

Pesa-raunjalal on laiad, erkrohelised ja nahkjad, kuni 1,5 meetri kõrgused püstised lehed. Taime kutsutakse ka linnupesaks, kuna lehekodariku keskelt välja kasvavad noored läikivad lehed meenutavad pesast piiluvaid linnupoegi.

Sõnajalg paljuneb eostega, mis paiknevad lehe alumisel küljel eoskogumikes. Kui neid märkate, võite olla uhked – taim on suurepäraselt hooldatud. Sõnajalg vajab hajutatud valgust ning sobib põhjapoolsele aknale ja veidi jahedamatesse ruumidesse. Soovitav on taime kasvatada kõrgema õhuniiskusega kohtades nagu köök ja vannituba. Lõunakeskuses kasvab pesa-raunjalg aastast 2009.

4. Filodendron „Birkin“ (Philodendron „Birkin“)

 Filodendron „Birkin“ 

Filodendronid on suur õistaimede perekond, pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest vihmametsadest. Esimesed kirjeldused taimedest viivad 17. sajandi Brasiilia vihmametsadesse.

Filodendron „Birkin“ on ristand, mida looduses ei leidu. Taim tekkis filodendron „Kongo“ haruldase mutatsiooni läbi. Ka „Kongo“ on aretatud sort. „Birkinit“ paljundatakse koekultuurina. Taim on aeglase kasvuga ja võib sirguda tervelt meetri kõrguseks, moodustades hiljem õhujuuri ning kasvades laiusesse.

Filodendroni sügavrohelised ja valgetriibulised lehed on ovaalse kujuga ning teravatipulised. Taim võib värvilt varieeruda, olles kreemikasroosa või lillaka varjundiga. Kui filodendron hakkab valguse suunas kasvama ja rohelisi lehti kasvatama, viitab see, et valgust on vähe. Taimele on oluline n-ö 12tunnine päev.

Kuna filodendron pole ronitaim, vajab ta natuke toestamist. Nõudlikkuse poolest on aga üldiselt algajatele potipõllumeestele ideaalne sõber.

Kastmine on alati keeruline teema, mis sõltub ümbritseva kasvukoha tingimustest. Kasta võiks kord või kaks nädalas. Kõige parema meelega kasvab taim turbases pinnases ja suurema õhuniiskusega ruumis. Niiskusevajadust saab suurendada, kui kasvatada taimi rühmadena, sest ka taimed on õnnelikud, kui semud on läheduses ja kasvavad erinevatel tasapindadel.

5. Must sarvepuu (Bucida buceras)

Must sarvepuu kasvab looduslikult Kesk-Ameerika põhjaosa rannikumetsades. Igihaljas väike puu võib sirguda 10-20 meetri kõrguseks ning langetada aastaaegade vaheldudes kõik lehed. Puukoor on sile ja kahvatuhall, iseloomulike väljaulatuvate pruunikate laikudega. Musta sarvepuu lehed on väikesed ja siledad, ovaalse kuju ja rohekassinise värvitooniga. Puuvõrale on iseloomulik asetus „sarvekujuliste“ oksaringidena. Pisikesed ja kuldbeežid, kobarõisikutes paiknevad kroonlehteteta õied katavad kogu võra.

Lõunakeskuses kasvab alates 2018. aastast seitse sellist puud. Õitsemas näeme küll vaid üht, mis ilutseb laeakna all Navitrolla koridoris. Must sarvepuu õitseb juulis-augustis ja eritab magusat meelõhna. Ilupuuna on ta hinnatud oma kauni korrapärase kuju tõttu. Olemas on ka kirjulehine kultivar „Tricolor“.

Kõige parema meelega kasvab taim poolvarjulises kasvukohas. Toataimena ihkab ta head drenaaži. Puu ei vaja suuremat istutusauku kui ostupotil. Kastmine tuleb hoida mõõdukana, nt kord nädalas. Väetada võiks kevadel. Erilist hoolduslõikust must sarvepuu ei vaja, eemaldada tuleks ainult vanad ja kuivanud oksad. Samuti tuleks protseduur võtta ette siis, kui oksad muutuvad lehekoorma all raskeks ja painduvaks.

Sarvepuu puit on tugev ja vastupidav nii kahjuritele kui ka seentele. Ajalooliselt on seda kasutatud laevade ja sildade ehitusel, kuid ka nahaparkimisel ja rahvameditsiinis. Tänapäeval on tegu eelkõige dekoratiivse varjupuuga, mis püüab pilke oma kauni pitsilise välimusega. Madagaskaril kasutatakse liiki ka metsa uuendamisel, kuna looduses kasvab puu nobedasti.

6. Hiina pasunapuu (Radermachera sinica)

 Hiina pasunapuu 

Tegu on igihalja puuga, mis kasvab Lõuna-Hiina ja Taiwani subtroopilises mägipiirkonnas. Toataimena on ta üsna uus tulija, tehes oma debüüdi 80ndatel. Rahvapäraselt tuntakse pasunapuud madupuu või smaragdipuu nime all. Inglisepäraselt viidatakse sellele kui China Doll’ile, ameerikapäraselt aga Asian Bell Tree’le.

Hiina pasunapuul on kaunid rohelised, umbes 5 cm suurused kahelisulgjalt asetsevad lehed. Toataimena õitseb puu harva. Taim armastab kärpimist, mis aitab hoida välimust lopsakana. Kasvamiseks vajab pasunapuu eredat hajutatud valgust. Istutusmuld peaks olema kerge drenaažiga (sobib liiv, perliit, turvas), kuid niiskust hoidev. Väetamisel kasutatav väetisekogus võiks olla tavapärasest lahusest poole nõrgem.

Lõunakeskusesse sattus pasunapuu taime-mix’i koosluses 15 cm kõrguse taimena, mis kasvas viie aastaga kahemeetriseks. Ümberistutamise käigus kaotas puu aga kõik lehed. Pärast tagasilõikust taastus siiski kiiresti – kõigest paari kuuga. Sellest saab järeldada, et taim ei vaja igal aastal ümberistutamist, vaid ainult hädavajadusel. Hea on meeles pidada, et põhjamaises kliimas ihkab pasunapuu sügistalvisel perioodil lisavalgustust.

7. Veitchii kruvipuu (Pandanus tectorius „Veitchii“)

Aednik Maia ja Veitchii kruvipuu 

Tegemist on populaarse aiataimega troopilistel aladel, millest on aretatud hulgaliselt eri sorte. Pilkupüüdvalt kirju taim sobib suurepäraselt suurtesse avaratesse sisehaljastustesse. Väidetavalt on Veitchii kruvipuu Madagaskarilt pärit liik. Toataimena kasvab kiiresti umbes pooleteise meetri kõrguseks. Lehed, mis asetsevad spiraalselt, on valge ääre ja terava ogaservaga.

Kasvamiseks vajab puu liivast mullasegu. Väetamist soovib korra kuus. Ideaalne toatemperatuur võiks jääda 18 kraadi ringi. Samuti soovib taim rikkalikku kastmist. Kruvipuud paljundatakse enamasti pistikute ja juurevõrsetega.

8. Kõrge vitspalm (rhapis excelsa)

 Kõrge vitspalm 

Kultuurtaim, mis tuleb Lõuna-Hiinast ja Taiwanist. Tegu on populaarse, laialt levinud ja lihtsasti kasvatatava lehvikpalmiga, mis rõõmustab inimesi kodudes ja kontorites üle maailma. Tumeroheliste, sõrmjalt jaotunud lehtede ja bambusesarnaste vartega palm ei kasva kõrgeks ning talub hästi varju ja poolvarju. Otsese valguse käes muutub lehevärvus kollakasroheliseks.

Väetada tuleks taime kord kuus. Kasta aga põhjalikult leotades, nii et märjaks saaks kogu juurepall. Oleks hea, kui see jääks niiskeks järgmise kastmiskorrani. Kui vett on vähe, muutuvad palmi lehed halliks ja juurepalli kuivades lausa pruuniks.

9. Täpik-draakonipuu (Dracaena surculosa)

 Täpik-draakonipuu 

Looduses kasvab täpik-draakonipuu Lääne-Aafrikas ja on ainus põõsakujuline liik draakonipuude hulgas. Kasvukujult meenutab täpiliste lehtedega põõsas bambust. Täpik-draakonipuu lehed on siledad ja nahkjad, 7-12 cm pikad ning munaja kujuga. Õied on õrnad ja valged, viljad aga tumepunase värvusega pipratera suurused marjad.

Täpik-draakonipuu on erakordselt tundlik nii kasvukoha valguse kui ka kastmise suhtes. Lehevärvus käitub kui indikaator. Varjus ja vähese veekoguse korral kaovad lehetäpid ja lehed ise muutuvad tumeroheliseks. Liigse kastmise ja valguse käes lähevad lehed aga heleroheliseks ja hiljem pruuniks, kuni lõpuks langevad. Vanemad ja tugevamalt arenenud juurepalliga täpik-draakonipuud kasvatavad uued võrsed ja lehed tagasi.

Täpik-draakonipuu põõsast on toatingimustes kergem hooldada kui bambuseid. Taim liigitub karmides tingimustes kasvavate ja vähest hooldust vajavate toataimede hulka. Puu on aeglase kasvuga ja soovib väetamist paar korda kuus. Lõunakeskuses on kasvamas kaheksa draakonipuud, mis said istutatud 2018. aastal.

10. Viigipuud

 Bensoe viigipuu 

Viigipuude kodumaaks on kogu maailma troopika ja lähistroopika. Viigipuid on looduses lihtne ära tunda, kuid liikide tuvastamine on keerulisem. Looduslikus vihmametsas võib koos kasvada 80 või enam viigipuu liiki, mis kõik on metsade säilimise ja koosluse seiskohast ühtviisi olulised. Vihmametsade taastootmisel on bensoe viigipuu istandike rajamine osutunud edukamaks kui looduslikult uuenev mets. Selliste viigipuude paljundamine on võimalik loodusest korjatud seemnete abil.

Viigipuud on kas suvel kasvavad või igihaljad puud, põõsad ning lisajuurtega ronivad liaanid. Toataimedena kasvatatavaid viigipuid on enamasti paljundatud rohtsete ja puitunud pistikutega. Kuid levinud on ka paljundus koekultuurina steriilses laboris. Sellisel viisil paljundades on viigipuudel suurem kaitse mosaiikviiruse ja taimekahjurite vastu.

Hoolduse poolelt vajavad viigipuud astmelist kastmist. On oluline, et kogu juurestik saab kastetud, väetatud ja uuesti kastetud. Korrata tuleks protseduuri 7-10 päeva järel.

N-ö lehesadu toaviigipuudel on põhjustatud valguse puudumisest, mis meie kliimas võib kesta novembrist jaanuarini. Kaubanduses müüdavatel toataimedel on kaasas taimepass, kus on kõik vajalik info kenasti kirjas.

10.1 Ahtalehine viigipuu (Ficus binnendijkii „Amstel green gold“)

Ahtalehise viigipuu sorte on lihtne hooldada. Tugevad nahkjad lehed ei lase niiskusel nii kiiresti aurustuda kui bensoe viigipuul. Taimel on kaarduvad oksad ja läikivad teravatipulised kitsad lehed, mis võivad kasvada keskmiselt 25 cm pikkuseks. Ahtalehisel viigipuul esineb vähe kahjureid ja puu ei vaja igal kevadel hoolsat kärpimist.

10.2 Bensoe viigipuu (Ficus benjamina)

Bensoe viigipuu meenutab põhjamaalastele tihtipeale kaske. Muide, puu kuulub NASA poolt koostatud õhku puhastavate toataimede nimekirja tippu, kuna on äärmiselt tõhus õhus levivate toksiinide neutraliseerimisel, rikastades ruumi hapnikuga.

10.3 Roomav viigipuu (Ficus pumila)

Roomav viigipuu on hea pinnakatte- ja ronitaim. Tema õhujuured toodavad poolläbipaistvat lateksit, mis aitab kuivades erinevatele pindadele kleepuda. Lõunakeskuses on viigipuu roninud klaasseinal pea kahe meetri kõrgusele. Sihvakad viigipuud Rimi kassaliini kõrval on istutatud 2009. aastal.

10.4 Kõrv-viigipuu (Ficus cyathistipula)

10.5 Lüüra-viigipuu (Ficus lyrata)

10.6 Delta viigipuu (Ficus natalensis subspecies leprieuri „Variegata“)

10.7 Väikeseviljaline viigipuu (Ficus microcarpa „Moclame“)

10.8 Ahtalehine viigipuu (Ficus binnendijkii „Amstel King“)

10.9 Püha viigipuu (Ficus religiosa)