Armastuse aeg


Jõuluhõngulise Lõunakeskuse ajakirja Kõik Koos kaanelugu on seekord fotograafist Grethe Rõõm ja tema vahvast perest, kes elavad Rõuges. Talve tulek ja pühade lähedus rõõmustavad neid. “Talv on endasse vaatamise ja kõige ehedam kasvamise aeg,” sõnab naine.


Kui sa loed kokku kõik oma pere liikmed – inimesed, karvased-sulelised –, siis palju teid kodus on? Kes nad on?

Mina ehk Grethe, mu teinepool Taavi ja meie lapsed: Sandra (21), Emil (15), Kirke (10) ja Anni (7). On ka koer Nunnu, kass Tuust, ponid Sõber ja Merri, merisiga Rosants ning ports kanu ja kukkesid. Kevadel, kui me nad võtsime, oli neid 8 + 1. Selgus, et nad on sarihaudujad. Terve suvi tegelesid sellega ja nüüd on neid umbes 20. Rebane viis küll osa ära, aga siis tuli kohe uus kanaema oma pesakonnaga peidust välja. Mida külmemaks läeb, seda kõrgemale kuuse otsa nad kraavikaldal ronivad. Ehk et jõuludeks pole sellele kraavikuusele ehteid vajagi – kanad ja kuked ajavad selle asja korda. Ainult väga külmaga jäävad nad päevaks kanalasse.

Sandra õpib Viljandis laulmist, teised käivad samuti koolis – lapsed Rõuges, Taavi töötab Võrus Kreutzwaldi koolis. Mina olen ainus, kes meie perest hommikuti kooli ei läe. Teen juba kümme aastat tööd kodus – mu fotostuudio on meie hoovis.


Armastuse aeg


Olete oma pesa pununud maale – Ööbikuoru servale. Kuidas te selle õige üles leidsite?

Meie väike kollane maja on puhas tõestus, et oma koha tunned kohe ära. Elasime pärast ülikooli lõpetamist jupikese aega Võrus korteris. Seal oli kena, aga oma kodu igatsuse pärast tiirutasime igal nädalalõpul mööda Võrumaad ja vaatasime müügis olevaid maju. Taavi on siit pärit ja meile mõlemale meeldib siin väga.

Elu esimene kohtumine Rõugega oli lõbus: läksime perega – siis oli meil ainult Sassu – ratastega sõitma. Taavi muudkui ütles, et jajaa, ta teab teed, et teeme ümber Võru väikese ringi. Sõitsime ja sõitsime, järsku olime Rõuges. No see tee on valdavalt ülesmäge, ja kui on ropult raske, siis tahaks kohe toriseda. Pidasime rattad kinni, et ma saaks seda rahulikult teha, ja üks pisike nähvits jooksis hooga üle põllu ning hüppas Taavile säärde. See juhtus täpselt meie tulevase kodu ees. Siis me seda ei teadnud, aga mõni aasta hiljem, kui tulime maakleriga siia kanti üht maja vaatama, viipas ta käega, et näe, see koht on samuti müügis, aga vaevalt et te seda tahate.

Seisime hoovis, õunapuud õitsesid, õhk oli kevadet täis ja mõlemad tundsime, et just see on meie kodu. Ja see tunne pole kordagi kadunud. Sassu tuleb Viljandist ja ütleb, et astub koduuksest sisse ning kogu pinge, mis on tekkinud, vajub õlgadelt maha. Ta õppis kaks aastat Inglismaal ja kui sealt lõpuks tagasi tuli, seisis keset kööki ning lihtsalt nuttis. Kõik teised samuti. See on nii mõnus, kui kogu pere on koos.


Ajakirjaniku ja fotograafina oled Eestile mitu tiiru peale teinud. Mis on see, mis iseloomustab sinu arvates Lõuna-Eestit ja siinseid inimesi?

Tead, nad on omad. See on suur asi, kui tunned naabrit ja kõrvalküla poisikesi ning kõiki teisi ka. Armastan seda, kui läen koolimajast mööda ja lapsed hõikavad “Tere!”. Ja seda, et siin kogu aeg toimub midagi! Vägevalt tegus kogukond


Paljude linlaste jaoks on talv maal pime ja kõle. Mida sina arvad? Mis on see maal elamise võlu, mis tuleb välja just talvel?

Mulle meeldib talv – õigupoolest meeldivad mulle kõik aastaajad. Meil on sattunud nii, et igal meie lapsel on sünnipäev päris enda aastaajal. See on boonus, mille tõttu näiteks suvi või sügis veel meeldib. Aga talv on endasse vaatamise aeg.

Kentsakalt on säetud see, et talv, see pime aeg, on nii elus. Teed ahju tule. Nende puudega, mida kogu perega suvel kuuri vedasime. Ladusime ja lapsed ütlesid üha, et jätame midagi ikka homseks ka!

See tunne, kui kõik halud riita said, oli nii hää! Puudetegu on üks neid töid, mida saab koos perega teha. Ja see on mõnus, sest neid aegu, kus üks pere on ninapidi koos, on üha vähem. Armastan neid koos tegemisi-olemisi väga.


Armastuse aeg


Milline on teie pere tavaline teisipäev? Kes kus käib ja mida õhtul koos teete?

6.10 äratus, Taavi võimleb, mina vahel ka, joome kohvi, teeme putru.

6.50 ärkavad lapsed, söövad, panevad riidesse.

7.30 lehvitan perele ja läen ning teen koos Nunnuga ära oma trennitiiru 7,4 km, käin pesus. Teen õuetiiru – viin kanadele söögi ja vee, nunnutan ponisid.

9.30 teen arvuti lahti ja töötlen pilte või kirjutan.

11.45 helistab Anni, et kas ta võib veidikeseks veel kooli jääda. Võib. Teen söögi valmis. Sellise, mida saab autosse kaasa võtta.

13.15 võtan Kirke koolist peale ja sõidame Karulasse viiulitundi. See on meie kahekesi olemise aeg, mõlemale meeldib väga.

14.00–15.00 Kirke viiuldab Meelikaga ja mina loen. Viiulimäng on Kirke suur kirg, ta mängib iga päev. Tegi endale tabeli, kus on päevade kaupa harjutamised kirjas. Väga inspireeriv mu jaoks. Lapsed õpetavad vanemaid ikka hullult palju.

Sõidame kodu poole. Samal ajal läeb Emil bussiga Võrru poksi- või jalgpallitrenni.

15.45 Võtan Anni kooli juurest peale. Kodus tahab Nunnu pissitamist, lasen ta õue. Panen tänase pesumasinatäie pesema, nõud masinasse.

16.30 läen Taavile Võrru järele ja käin söögipoes.

17.30 tagasi kodus. Õpime lastega, räägime päevast, sööme.

18.30 läen Puigale tantsutrenni.

20.30 sõidan sealt Võrru Emilile järele ja läeme koju.

21.00 mängime mõne lauamängu (Anni on väga järjekindel, kui asi puudutab mängimist).

22.00 tahaks kirjutada, et kõik magavad, aga nii see enamasti pole. Kirke loeb, Anni joonistab, Emil õpib. Kõik koos elutoas. See on meie kodu süda.

23.00 on kõik voodis ja mul tuleb meelde, et pesu on masinas ja ootab kuivama panemist.


Armastuse aeg


Tänavu on jõululaupäev samuti teisipäeval. Mis on need lõhnad ja helid, mis käivad sinu kodus jõuludega kokku ja teevad sellest ebatavalise teisipäeva?

Jõulud on armastuse püha. Koos olemise aeg. Ja me olemegi sättinud nii, et jõulude ajal oleme koos. Jõululaupäeval oma kodus, esimesel pühal Taavi vanemate juures ja teisel pühal mu ema juures.

Tegelikult proovin oma elu sättida nii, et detsembri teisest nädalast algab puhkus. Sest jõulutundega seostub mulle see, et keegi on alati kodus ja ootab. See on püha, mille jaoks üleni valmistuda.

Anni esimeste jõulude aegu sättis detsember ennast väga tööd täis, hool ega hoobil polnud suurt vahet, ja siis saime “kingituseks” kogu perega pühadeks kõhugripi. Et kui ise ei oska aega maha võtta, eks. Tühistasime kõik kokkulepped, süüa keegi suurt ei tahtnud ja olime lihtsalt kodus. Lapsed mäletavad neid kui väga armsaid jõule. Pärast seda ongi meie jõulud väga rahulikud. Toome kuuse: valime alati kõige räbalama oma kraavipervelt. Ja alati teeme sellest kuusetoomisest, kus kogu pere on väljas valimas, koos kuusega pilti. Küpsetame piparkooke, ehime kuuske. Kahtlustan, et umbes kõik eestlased teevad sama!

Meil kogu aeg keegi laulab. Sassu mängib kitarri ja klaverit, Kirks viiulit, Anni õpib flööti mängima, ma karmoškat, Taavi torupilli. Seda viimast ta õnneks toas ei harjuta, käib mu stuudios. Ma ka vahel halastan teistele ja läen sinna. Sest jube tüütu on kuulata, kuidas umbes sajandat korda ei tule miski loojupp välja. Lõhnadest: alati on glögi ja piparkoogid ning mandariinid.


Igal perel on väikeseid jõulutraditsioone. Tean, et sina vaatad alati jõulufilme “The Holiday” ja “Love Actually”. Mis toredaid tegevusi sa veel oma kogemusest soovitad, et pühade ajal hing puhkaks?

Meie pere teeb pühade ajal alati koos süüa. Ei midagi keerulist, aga koos – kindlasti ahjukartulit ja kuidagi on sattunud, et iga kord ka kotlette.

Ja igal aastal teeme jõulude ajal perepilte. Ühe siis, kui istume koos ümber laua, ja teise koos kuusega. Nendest fotodest oleme meisterdanud puidupildid, mida puu külge riputada. Kuusk saab sedasi päris meie pere nägu!


Armastuse aeg


Nimetad end armastuse fotograafiks. Pühade ajal on hea võimalus pere pildile saada. Kuidas püüda pildile emotsiooni, armastust, et poleks lihtsalt ülesrivistatud ega püüdlikult kaamerasse vaatavad näod? ?

Olen armastuse usku. Väga sügavalt. See on põhjus, miks mu piltidel on alati armastus. Koolitasin ennast sertifitseeritud beloved-fotograafiks, olen õppinud väga headelt fotograafidelt, kuidas peab pildistama. Sel sügisel taipasin, et kõik see tehniline tarkus on olnud väga vajalik, aga ennekõike on selle armastuse märkamise taga töö iseendaga. Julgus tunnistada, kuidas mulle meeldib pilte teha. Ja koos sellega saabus teadmine, et pole üht ega ainumat viisi, kuidas peab. On maailmatäis võimalusi, kuidas võib pildistada. Kui oled vaba valima, on see võimas teadmine. Need kümme aastat pildistamisi on seda vabadust kasvatanud.

Jõuluajal oma kalleid pildile püüdes vaata südamega. Nii ei eksi sa kunagi.


Tekst: Elis Aru

Fotod: Mikk Otsar

Huvitavat lugemist