Meie väike vahvlikuningriik!
“Aga teeme vahvleid?” Just sellest lennukast ideest ja pealtnäha lihtsast küsimusest sündis meie pereäri Mrs Waffle, mis pakub pontsakaid Belgia vahvleid.
Idee
Belgia vahvlite tegemise esimene mõtteidu tekkis tegelikult juba 2012. aastal poolnaljaga ja erilise tähenduseta. Kui mõte on aga idanema pandud, tuleb sellele vaid hoogu anda. Olin suur-suur Belgia vahvlite fänn. Olime abikaasa Erkiga tema isal Brüsselis külas ja minu suure vahvliarmastuse peale ütles ta, et tehke Eestisse ka. Naersime natuke selle üle ja läksime eluga edasi. Olime parasjagu juuratudengid Tartu Ülikoolis − mis vahvleid me tegema hakkame? Kaks aastat hiljem oli ülikool läbi ja olime valmis ettevõtlust proovima.
Sama aasta suveõhtul istusime diivanil ja vaatasime televiisorist sarja. See on nii eredalt meeles, kui Erki järsku ütles: “Aga teeme neid vahvleid?”
Minul on alati olnud suur huvi disaini vastu ja nägin end pigem selles valdkonnas tegutsemas. Toitlustusest teadsin vaid seda osa, mis puudutas söömist. Mul ei lähe kunagi meelest, kui Erki ütles, et see on hea lihtne asi, millega alustada. Nüüd, kui saame omale rohkem tööd kaela, kui teha jõuame, tuletan talle ta kuldseid sõnu meelde – ikkagi abikaasa, mitte vaid äripartner. Siiski tuleb tõdeda, et alustava ja väikeettevõtja elu on pigem selline, kus sa oled korraga kokk-kondiiter-keevitaja ja seda 24/7. Üllataval kombel muutub see normaalseks elu osaks.
Tee Lõunakeskusesse
Samal õhtul, kui sündis mõte teha vahvlikohvik, asutasime interneti vahendusel firma ja kirjutasime kohe ka Lõunakeskusesse. Me veel ei teadnud, mida tegema hakkame, aga oli selge, et plaanime seda tänavatoidustiilis – sest siis veel keegi seda väga ei viljelenud – ja teeme seda Lõunakeskuses. 20ndates eluaastates inimesed on väga enesekindlad!
Õhtul enne suurt kohtumist Jaan Lotiga otsustasin, et visandan kiirelt 3D-kavandi, milline meie kohvik võiks olla. Tuli välja, et Jaanile see mõte väga meeldis, ja et just sellist tänavatoidu asja, kus toolid on ümber kohviku ja vahvlite küpsetamist saab näha, ongi keskuses vaja. Meie õnneks on Jaan ka Belgia vahvlite suur fänn. Praegu on juba turvaline öelda, et sel hetkel, kui sõlmisime Astriga lepingu kohvikuteks Pärnu keskuses ja Lõunakeskuses, ei olnud meil veel ühtki vahvlimasinat, tainast ega isegi kontakti Belgias. Ainult suur tahe teha. Ja tehtut süüa!
Pere ja äri
Pereäri on hoopis teistmoodi töö tegemine. Kui väikeettevõtjal ei lõppe töö nagunii kunagi, siis pereäris muutuvad kõik õhtusöögid lõpuks tööüritusteks, aga seda üldse mitte halvas mõttes. Arvan, et meil pole selle seitsme aasta jooksul möödunud ühtki pulma-aastapäeva, kus me ei arutaks kohviku tulevikuplaane.
2016. aastal liitus kohvikuga Kätlin, kes tuli alguses kooli kõrvalt vahvleid küpsetama, kuid on nüüd osa meie juhatusest ja võib öelda, et ka meie perest – ei möödu ühtki sünnipäeva ega püha, mida me koos ei tähistaks. Huvitaval kombel olevat me nii sarnased, et enamik koostööpartnereid ei tea siiani, kumb on kumb. Lisaks majandab minu täditütar praegu meie Lõunakeskuse kohvikut. Nii et pere igal pool!
Hoitud ja kuulatud
Võin täiesti kindlalt öelda, et kui Jaan Lott poleks meisse ja meie ideesse toona uskunud, ei oleks Eestis ehk Belgia vahvlid nii hästi tuntud, vähemalt mitte Mrs Waffle’i kaudu.
Meie laienemine Tallinnassegi sai teoks vaid seetõttu, et olime juba “kogemustega” toitlustaja kahes Astri Grupi keskuses.
Olgugi et viimasel ajal pole elu toitlustajate vastu just helge olnud, on meil Lõunakeskuses alati olnud tunne, et sinna meid tahetakse ja raskel ajal päriselt ka kuulatakse. See on väga oluline, kui nõnda suures grupis on ettevõtte taga ikkagi päris inimesed.
Tekst: Kornelika Egers-Pisuke, päris Mrs Waffle ja kõige suurem vahvlisõber Fotod: erakogu